We're accustomed to glamour in London SE26: Kelly Brook and Jason Statham used to live above the dentist. But when Anouska Hempel's heels hit the cracked cement of the parking space outside my flat, it's hard not to think of those Picture Post photographs of royalty visiting bombed-out families during the second world war. Her mission in my modest tract of suburbia is, however, about more than offering sympathy. Hempel—the woman who invented the boutique hotel before it bore any such proprietary name—has come to give me information for which, judging by the spreads in interiors magazines and anxious postings on online DIY forums, half the property-owners in the Western world seem desperate: how to give an ordinary home the look and the vibe of a five-star, £750-a-night hotel suite. To Hempelise, in this case, a modest conversion flat formed from the middle slice of a three-storey Victorian semi.
"You could do it," she says, casting an eye around my kitchen. "Anyone could do it. Absolutely no reason why not. But there has to be continuity between the rooms. A single idea must be followed through." She looks out wistfully over the fire escape. "And you'd have to buy the house next door, of course." That's a joke. I think.
...
It's worth pausing, though, to consider the oddness of this impulse. The hotel room is an amnesiac space. We would be troubled if it bore any sign of a previous occupant, particularly as many of us go to hotels in order to do things we would not do at home. We expect a hotel room to be cleaned as thoroughly as if a corpse had just been hauled from the bed. (In some cases, this will actually have happened.) The domestic interior embodies the opposite idea: it is a repository of memories. The story of its inhabitants ought to be there in the photos on the mantelpiece, the pictures on the wall, the books on the shelves. If hotel rooms were people, they would be smiling lobotomy patients or plausible psychopaths. | Glamuuriga oleme me Londoni SE26 postipiirkonnas harjunud: Kelly Brook ja Jason Statham elasid kunagi hambaarstikabineti peal. Aga kui Anouska Hempeli kontsad maandusid minu kortermaja parkimisplatsi pragunenud tsemendil, oli mul raske mitte mõelda Picture Posti fotodele, mis kujutasid Teise maailmasõja ajal kuningapere liikmeid külastamas pommitamises kodu kaotanud peresid. Tema missioon minu tagasihoidlikus äärelinnarajoonis on siiski enamat kui kaastunde avaldamine. Hempel — naine, kes käis välja butiikhotelli idee enne, kui see veel taolist mõistet omas — tuli mulle andma nõu, mida otsustades sisustusajakirjade topeltkülgede ja isetegijate internetifoorumite murelike postituste põhjal pool läänemaailma koduomanikest meeleheitlikult otsib: kuidas anda tavalisele kodule selline väljanägemine ja atmosfäär nagu viietärni hotelli sviidil, milles üks öö maksab 750 naela. Hempeleerida konkreetsel juhul tagasihoidlik korteriks ümberehitatud keskosa kolmekordsest viktoriaanlikust paariselamust. "Te võiks seda teha," sõnab ta mu köögile silma peale visates. "Igaüks võiks seda teha. Ei ole ühtki põhjust, miks seda teha ei võiks. Aga ruumides peab valitsema järjepidevus. Kõikjal tuleb ühte ideed järgida." Ta silmab kahetsusega varuväljapääsu väljas. "Te peate loomulikult ka naabermaja ära ostma." See on nali. Nii ma arvan. ... Tegelikult tuleks vahet pidada ja järele mõelda selle impulsi veidruse üle. Hotellituba on koht, kus mälu ei eksisteeri. Meid häiriks, kui leiaksime sealt mõne märgi eelmisest asukast, eriti sellepärast, et paljud meist peatuvad hotellis, et teha asju, mida me kodus ei tee. Me tahame, et hotellituba oleks puhastatud nii põhjalikult , nagu oleks sealt äsja voodist laip välja kantud. (Mõnikord nii ongi.) Kodune interjöör kehastab vastupidist ideed: see on mälestuste hoidla. Selle asukate lugu peaks olema kaminasimsile paigutatud fotodel, seinale riputatud piltidel, riiulisse laotud raamatutes. Kui hotellitoad oleksid inimesed, oleksid nad naeratavad lobotoomia patsiendid või usutavana mõjuvad psühhopaadid.
|